- Apache License 2.0 (Apache-2.0)
- 3-clause BSD license (BSD-3-Clause)
- 2-clause BSD license (BSD-2-Clause)
- GNU General Public License (GPL)
- GNU Lesser General Public License (LGPL)
- MIT license (MIT)
- Mozilla Public License 2.0 (MPL-2.0)
- Common Development and Distribution License 1.0 (CDDL-1.0)
- Eclipse Public License 2.0 (EPL-2.0)
Kuigi litsentsinimekirja süvenemise asemel võib tunduda lihtsam jätta oma tööle litsents lisamata, on see pisut libe jää. Autoriõigused laienevad tööle automaatselt ja kui litsentsiga mitte täpsustada, siis ei tohi keegi teine tööd kopeerida, jagada või muuta, riskimata näiteks kohtuvaidlustega. Kurioosne on, et kui tööl on mitu autorit, siis kaasnevad ka sulle endale samad riskid, kui soovid hiljem töösse muudatusi teha [1].
Seega, et tagada piiramatu ligipääs oma tööle, kasutatakse avavara puhul:
- copyleft-tüüpi litsentse, mis läbi õigusraamistiku tagavad jätkuva vaba ligipääsu tarkvarale ja selle lähtekoodile. Kaitsevad autoriõigusi ja neid võib kasutada kommertsiaalsetes rakendustes. Peamine nõue on, et tuletatud loomingut tuleb jagada samadel litsentsitingimustel, ehk õigused on "piiratud";
- nn akadeemilisi ehk mitte-copyleft litsentse, millele on olnud alusepanijaks ülikoolid. Erinevalt copyleft litsentsidest ei pea akadeemiliste litsentside kasutamisel lähtekoodile viitama, seega on antud litsentsid "lubavad". Sinna alla kuuluvad näiteks:
- Apache (näiterakendused Android, ASP.NET, Docker, Kubernetes)
- MIT (näiterakendused Angular, GitLab, Jenkins, Node.js, Vue.js)
- BSD (näiterakendused Django, NumPy, Ruby)[2]Laias laastus on need litsentsid üsna sarnased, erisused tulevad nüanssides, mida saab vaadata siit. Näiteid on ka mitte-copyleft'iga litsentside vahetamisest, näiteks React'i kaitses varem BSD litsents, aga nüüd MIT. Selline vangerdus tehti, et React'i ja React Native'i kasutajad ei peaks kartma, et Facebook neid kohtusse kaebab või nad oma patendid kaotaks [3].
- GPL - tugeva copyleft'iga - tuntuim, kuna see on ühtlasi vanim ja seetõttu enim mainitud (näiterakendused Git, Linux kernel, MySQL, Notepad++, WordPress)
- LGPL - nõrga copyleft'iga, väga sarnane eelnevaga, aga teatud tingimustel võib projekti osi kasutada ärivara loomisel (näiterakendused 7-zip, VLC media player)
- AGPL - väga tugeva copyleft'iga, esimesega peaaegu identne, aga võimaldab veebirakenduste puhul küsida lähtekoodi. Seetõttu pole online'is kasutuseks mõeldud ärivara loomisel kõige mõistlikum taolise litsentsiga kaetud avavara kasutada (näiterakendused RStudio, Zotero)
Copyleft litsentsid on saanud kriitikat, et need on liiga piiravad. Teisalt võimaldab nende kasutamine tagada, et avavara ei kasutaks kommertsiaalsed ettevõtted, mis ei anna konkreetse avavara kasutamisel ühiskonnale midagi tagasi. Lisaks hoiab copyleft litsentside kasutamine ära seda, et projekti osi kasutatakse konkureerivate projektide loomisel [4].
Varasemalt on olnud copyleft'iga litsentsid populaarsemad kui mitte-copyleft'iga litsentsid, näiteks 2012. aastal vastavalt 59% ja 41%. Viimastel aastatel on mitte-copyleft'iga litsentsid oma populaarsust märgatavalt kasvatanud ja suhe oli mullu (2020. aastal) 76%:24% mitte-copyleft'iga litsentside kasuks. Neist omakorda kaks - Apache 2.0 ja MIT on kasutusel üle pooltes (vastavalt 28% ja 26%) avavarades ning neile järgnevad copyleft'iga litsentsid GPLv3 ja GPLv2 (mõlemad kasutusel ca 10% avavarades) [5].
