Võimatu nõuab natuke rohkem aega

 Sellenädalane ITSPEA teema vaatleb, kuidas kasutavad tänapäevast tehnikat inimesed, kes ei tee seda "traditsioonilisel" teel. Ehk nad valdavalt kas ei näe või ei saa oma liigutusi tehnika juhtimiseks kontrollida. Võin olla siiralt õnnelik, et mind ja teravat ekraanipilti lahutavad ainult kontaktläätsed ning kõigest paaril korral elus olen lühiajaliselt tundnud "hiirekätt". Seetõttu koban ma ligipääsetavusega tegelevas valdkonnas üsna pimeduses. Loomulikult olen meedia kaudu näinud näiteks "digiluupi" või seda, kuidas mõni inimene kasutab arvutit näiteks jalgade või suuga. Lisaks kuulnud EKI kõnesüntesaatorist, mis on praeguseks juba väga hea arengu läbi teinud ja meenutab üha enam inimkõne.

Huvitav oli aga uurida, millise arengu on läbiteinud tehnika viimased sõnad ligipääsetavuse parandamiseks. Springwise on ligi aasta eest teinud ülevaate seitsmest uuest või arendamisjärgus olevast abivahendist. Ühe väga põneva ideena jäi mulle silma Iisraeli disaineri Oren Geva 2C3D kaamera. Mäletate seda mänguasja, kus on nupukesed, mida ühelt poolt surudes tekib teisele poole kolmemõõtmeline kujutis surutavast esemest, näiteks käest? Samal põhimõttel peaks töötama ka nimetatud kaamera. Suunad kaamera huvipakkuvale objektile, tekib 3D kujutis, mida pime saab kombata.

Lisaks saab 3D pilte salvestada ja hiljem neid uuesti käte abil vaadata. Kahjuks viimaseid arenguid selle lahenduse osas ei suutnud leida. Projekti koduleht ei avanenud, ent loodan, et see hea mõte jõuab ikka laiemale ringkonnale kasutamiseks. Üsna hea ülevaate 2C3D kaamerast on leitav siit.

Teine mõte, mis mind köitis on tuntud innovaatori Elon Musk'i Neuralink. Selle puhul paigaldataks inimesele seade, mis registreerib, analüüsib ja kannab edasi tema ajus toimuvaid närvisignaale. Peale seadmele oma mõtete lugemise õpetamist, ehk kindlate harjutuste sooritamist, on võimalik mõttejõul käsklusi edastada.

F. Nansen on öelnud: "Raske on see, mis nõuab natuke aega; võimatu see, mis nõuab natuke rohkem aega". Sama kehtib ka tehnika ligipääsetavusega - erinevate puuete puhul võib tehnika kasutamine tunduda pea võimatu, ent üha reaalsemaks saab see, et see nõuab kõigest natuke rohkem aega. Lisaks nõuab ka uute ja järjest suuremate võimalustega kontrollseadmete (nt Neuralink) väljatöötamine kõigest häid ideid ja aega.

Võimalused vs kasutusmugavus

Peaaegu normiks on saanud, et ettevõttel on lisaks füüsilisele aadressile veebiaadress. See, mida ettevõte oma kodulehele panna otsustab, on laias laastus aga ta enda teha. Kliendina ootan müügiga tegelevate ettevõtete lehtedelt kindlasti infot, mida müüakse ja seda, kuidas kontakti saada. Kasutusmugavust tõstab info kaupade/teenuste hinna kohta infot, veel parem, kui on lisatud otsingu- ja sorteerimisvõimalusi.

Lihtsa näitena Meie toidukaupade ja Selveri lehtedel on olemas info nii asukoha kui teatud määral ka saadaolevate toodete ja hindade kohta, aga muus osas on need üpris erinevad. Kui Meie toidukaubad paistab rõhuvat minimalistlikkusele ja valmiskomponentide (issuu) kasutamisele, siis Selver on lehte sisseehitanud e-poe, Selveri köögist tellimise võimalused, retseptinurga jne. Ehk siis kasutajale on nende lehtede välimus (user interface) ja kasutusvõimalused väga erinevad.

Välimusega on tihedalt läbipõimunud kasutajakogemus (user experience) ehk see, kuidas kasutaja talle pakutud funktsionaalsust saab kasutada. Kasutatavuse osas on Jakob Nielsen toonud välja 5 kriteeriumi: õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, vead ja rahulolu. Kui Meie toidukaupade leht on õpitavuse seisukohast väga kiire, siis tõhususes soodustoodete otsimisel jääb ta Selverile selgelt alla. Nimelt on Selveril Eesti e-poodidest üks põhjalikumaid filtreerimissüsteeme. Meeldejäävuse poolest on neid kaht lehte keeruline võrrelda - Meie toidukaupade leht on niivõrd minimalistlik, et seal on keeruline unustada, kust mida leida, Selveri lehel jällegi läheb pisut aega, et meenutada, kus miski asus. Vigu võib Selveri lehel kasutajal kindlasti tunduvalt rohkem tekkida. Eriti näiteks lehte puutetundliku ekraaniga kasutades, kus ostukorvi võib ootamatult sattuda tooteid rohkem kui plaanitud. Täielikku rahulolu mul neid lehti kasutades ei teki - Meie toidukaupade funktsionaalsus on liiga madal, Selver on jälle üsna palju funktsioone väiksele alale püüdnud mahutada.

Kasutajakogemuse seisukohast on paljudel hambus olnud eesti.ee leht. Mitmeti pean sellega nõustuma - intuitiivselt õppimine võtab seal aega, tõhusus pole eriti kõrge, sest soovitava teemani jõudmine on samuti mitme menüüpunkti taga peidus. Kui lehte mõnda aega ei kasuta, siis läheb meeldetuletamisega jällegi aega ning mitmel korral olen avastanud end otsimast mõnd teemat valest alapunktist. Samas sisukuselt on see leht võrratu, koondades kokku kogu väga palju infot. Lisaks võib lehele väikese pai teha, kuna see on ajapikku muutunud siiski veidi intuitiivsemaks. 

Lõpetuseks on veebilehtede välimuses toimunud viimase 15 aasta jooksul märkimisväärne areng. Staatilised lehed on muutunud dünaamilisteks ja kõvasti kasutajasõbralikemaks. Lehe tegemiseks ei pea enam ise programmeerima õppima või oskajat palkama, vaid saadaval on erinevad keskkonnad (nt WordPress, Weebly, Joomla! jne). Isegi kasutatavuse parandamiseks saab pöörduda ekspertide poole, näiteks Trinidad Wiseman, kelle leht on esmapilgul äärmiselt intuitiivne. 

Mudelid-mudelid-mudelid

 Igale ülesandele saab läheneda mitmeti - nii ka tarkvara arendamisele ja hiljem loodud tarkvaralt tulu teenimisele. Samas on oht, et väga uudset lähenemist kasutades kolistad enne mitmed ämbrid läbi, kui toimiva lahenduseni jõuad. Selleks, et õppida teiste vigadest ja ennekõike kogemusest, on tarkvaraarenduses kirjeldatud mitmeid arendus- ja ärimudeleid.

Arendusmudelid võivad olla oma olemuselt 

• jäigad, liikudes ülesande püstitusest ja analüüsist toote disainimisele, arendamisele ja testimisele ning seejärel juba valmistoote hooldamisele (kosemudel)
• evolutsioneeruvad, kus liigutakse järjest läbi samu etappe, jõudes üha täiustatuma tooteni (spiraal-, sammsammuline ja iteratiivne mudel)
• vahetu tagasisidestamisega, kus käib pidev koostöö tellija ja teostajate vahel (agiilne mudel).

Oma töös olen seni kokku puutunud kombineeritud mudelitega. Üldjuhul on ülesanded püstitatud 1-2 kuu jaoks ning seotud olemasoleva toote täiendamisega. Samas on kasutusel agiilsetest mudelitest tuttav kanban tahvel (Jiras). Mõnevõrra keerulisem on nuputada, millist arendusmudelit ühe või teise tarkvara puhul kasutatakse, mille arendamise juures ise ei viibi. Üheks tõenäoliseks indikaatoriks on rakenduse töökindlus ja välimus. Näiteks on suure tõenäosusega kosemudeli või mõne evolutsioneeruva mudeliga valminud https://www.riigiteataja.ee/. Selle rakenduse välimus ja funktsionaalsus on olnud aastaid üsna samasugune. Teisalt on sealgi kindlasti tehtud mõningaid pisiparandusi või täiendusi ning ootel on kasutajasõbralikum Riigiteataja versioon: https://ert-proto.rik.ee/. Vastupidise väga agiilse mudeli näide on Facebook, kus funktsionaalsused lisanduvad ja muutuvad pidevalt. 2016. aastal tehtud ülevaates [1] tuuakse välja, et Facebook'i funktsionaalsust uuendatakse iganädalaselt. Kiirest arendustsüklist tulenevalt satub sageli sisse ka vigu - üks hiljutistest, mis meenus, oli näiteks selline, kus vestlustest kadusid kõik pildid 

Ärimudelitel esineb tavakaupadele sarnase traditsioonilise omandvara kõrval ka terviklahendusi, tarkvararenti, viimasele sarnast tarkvara teenusena müümist ning freemium lahendusi. Tavakasutajale suunatud rakendustes kohtabki üpris sageli seda viimast - freemiumi. Kuigi sõnana esmapilgul võõras, on olemus tuttav: free + premium ehk tasuta ja tasulise versiooni võimalus. Nii tundub toimivat suur osa mobiilirakendustest, vähemalt nendest, mis minu nutiseadmetesse on jõudnud. 

Ärimudel on iseenesest üsna nutikas - tasuta kasutajal on sageli piiratud funktsionaalsuse kasutusõigused, lisaks pakutakse kasutajale sageli reklaami, mis võib kasutajakogemust korralikult rikkuda, ent võimaldab reklaamimüügi kaudu tulu teenida. Selleks, et saada juurdepääs kogu funktsionaalsusele ning pääseda tüütutest ja pealesurutud reklaamidest, on kasutajal võimalus mõne rakenduse puhul teha ühekordne makse, teisel oodatakse perioodilisi makseid. 

Lõpptarbijana olen siiani enamasti reklaamidega rahu teinud, ent olen teinud ka üksikuid erandeid. Näiteks Spotify, mis kasutab samuti freemium mudelit, võimaldab tasuta kasutajal teha küll lugude otsingut, aga aeg-ajalt pole võimalik oma soovitud lugu kohe kuulata. Enne tuleb ära kuulata Spotify poolt soovitatud laulud. Lisaks avaneb võimalus iga mõne aja tagant reklaami kuulata. Liikudes tasulisele versioonile, kaovad eeltoodud ebamugavused, kusjuures tehtud on näiteks tudengisoodustus. Suure tõenäosusega küll selleks, et tekitada tarbimisharjumus, millest tudengipõlve lõppedes enam loobuda ei tahaks... Arvestades, et Spotify tasulise versiooni kasutajad moodustavad ligi poole nende igakuistest kasutajatest [2], on nende ärimudel väga hästi tööle hakanud.

[1] https://research.fb.com/wp-content/uploads/2016/11/development-and-deployment-at-facebook.pdf
[2] https://newsroom.spotify.com/company-info/

Arvustus: Eric Steven Raymond, How To Become A Hacker

Eric Steven Raymond, kellele sageli viidatakse kui ESR, on kauaaegne häkker. 

Siin ja edaspidi on häkker tähenduses tipp-programmeerija, keda iseloomustab oma töös uuendusmeelsus - ta püüab probleemidele luua uusi ja põnevaid lahendusi. EI tähenda "kräkkerit" ehk inimest, kes püüab süsteemides esinevate turvaaukude kaudu või muudel meetoditel nendesse sisse saada eesmärgiga neid lõhkuda.

ESR on internetikultuuris olnud aktiivne selle algusaegadest saati ning on 90ndate teisest poolest kujunenud üheks tuntuimaks ja mõjukaimaks vaba tarkvara liikumise figuuriks, kes esindab avatud lähtekoodi koolkonda. Tema tegemistest võib lähemalt lugeda siit. Eessõnas esseele How To Become A Hacker (eestikeelne tõlge: Kuidas saada häkkeriks, tõlkinud Kaido Kikkas) räägib autor, kuidas ta sellise "juhendmaterjalini" on jõudnud. Nimelt märkas ta 1996. aastal, et temalt küsitakse sageli, kuidas saada/õppida tipphäkkeriks, aga sarnasel teemal KKK vastustega ei leidunud.

Essees annab autor ülevaate 

häkkerlikust suhtumisest  

1. Maailm on täis imelisi probleeme, mis ootavad lahendamist
2. Ühtegi probleemi ei tuleks lahendada kaks korda
3. Igavus ja nüridus on kurjast
4. Vabadus on hea
5. Suhtumine ei asenda kompetentsi

häkkeri põhioskustest

1. Õpi programmeerima
2. Hangi üks avatud lähtekoodiga Unixitest ja õpi seda kasutama
3. Õpi kasutama veebi ja kirjutama HTMLi
4. Kui sa ei oska piisaval määral inglise keelt, õpi see ära

staatuse saavutamisest häkkerikultuuris

1. Kirjuta avatud lähtekoodiga tarkvara
2. Aita avatud lähtekoodiga tarkvara testida ja siluda
3. Avalda kasulikku teavet
4. Aita hooldada infrastruktuuri
5. Teeni häkkerikultuuri

ning avab mõned terminid, nagu häkkerid, nende võrdlus nohikutega räägib avatud lähtekoodi ajaloost ja vastab enamlevinud küsimustele. Eriliseks muudab essee selle pidev uuenemises olemine - ESR on tänase seisuga viimase versiooniuuenduse 1.52 teinud jaanuaris 2020.

Essee on kirjutatud kaasahaaravalt, seda lugedes tabasin päris palju end analüüsimast, kas mõni punkt on mulle iseloomulik. Lisaks, kui mõni eesmärkidest pole veel saavutatud, siis kui tõenäoline on, et ma tulevikus tahaksin nendeni jõuda. Juba essee algusjärgus valdas mind äratundmisrõõm - just suhtumine, et maailmas on nii palju huvitavaid probleeme, mis ootavad lahendamist, on mind üsna kaua saatnud. Pisut jääb samas arusaamatuks, kas autor peab silmas teiste defineeritud probleeme, nende probleemide ise tuvastamist või mõlemat. Ka ülejäänud suhtumist puudutavad punktid on hästi põhjendatud ning ei jää kahtlust, et need peaksid häkkerit iseloomustama.

Nagu autor essees mitmel korral rõhutab, siis ainuüksi suhtumisest häkkeriks saamisel ikkagi ei piisa. Vaja on lisaks kompetentse, mida autor loetleb. Python esimese programmeerimiskeele soovitusena on hästi kooskõlas Eesti praktikaga - Tartu Ülikooli MOOCid on Pythonile ülesehitatud ning nüüd alustatakse ka Tallinna Tehnikaülikoolis programmeerimise algkursust just Pythoniga. Olles ise samuti pigem Pythonist alustanud ja seejärel Vali-ITs intensiivselt Javat õppinud, pean autoriga nõustuma, aga teistel põhjustel. Mõlemad keeled on väga võimekad, ent Java objektidele orienteeritus, mida saab Pythonis küll kasutada, aga ei pea, oli esimesel hetkel raskesti hoomatav. Ülejäänud essees soovitatud programmeerimiskeeled on saanud hea põhjenduse ning ootavad ToBeLearned nimekirjas. Autor annab häid soovitusi Unixi valimiseks ja erinevate võimaluste kohta, mis aitavad algajal hästi selles maailmas esimesi samme seada. Soovitused HTMLi ja inglise keele õppimise kohta on asjakohased.

Autor on välja toonud essees praktilised näpunäited, kuidas pälvida häkkerite seas positiivset tähelepanu ja austust. Selle kesksel kohal on ootuspäraselt avatud lähtekoodiga tarkvara - nii selle loomine kui teiste loodu testimine ja silumine. Lisaks on hea märkus, et oma teadmisi võiks jagada KKK stiilis ka ülejäänud kogukonnaga. Nii jääb ära ka rattaleiutamise faas.

Kokkuvõttes on tegemist väga meeldiva lugemisega ja kindlasti soovitusliku lugemisvaraga tarkvaraarenduses esimesi samme tegevale inimesele mõttemaailma kujundamiseks.