Eesti infoühiskond

 Ühiskonnas on levinud erinevates valdkondades edasiste sammude plaanimiseks ning nende täitmise monitoorimiseks arengukavade koostamine. Üheks selliseks on Eesti infoühiskonna arengukava 2020, mis kajastab siinse infoühiskonna seisu 2013. aastal ning seab visiooni, eesmärgid ja sammud eesmärkideni jõudmiseks aastaks 2020. Tänaseks on 2020. aasta möödanik ning paslik on vaadata tagasi, mil määral visioonid on realiseerunud.

Visioonid olid jagatud nelja peamisesse kategooriasse - inimeste parem elu, elujõuline Eesti kultuuriruum, kõrgem tööhõive ja kõrgem tootlikkus.

Tunnetuslikult arvan, et inimeste elu on võrdlemisi samaväärne või pisut parem kui 2013. aastal. Kuigi ühelt poolt on infoühiskond jätkuvalt vaba ja inimestel oma andmete üle kontroll, siis võrreldes 2013. aastaga on märgatavalt suurenenud vastutus oma netisõnavõttude üle. Toimunud on mitmeid kohtuprotsesse (nt Perekool, suunamudijad), mille tulemusena muutuvad kommentaariumid vähehaaval viisakamaks. Ka tarbijatena oleme saanud nn targaks - e-kaubanduse käive on 2013. aasta 0,4 miljardilt eurolt tõusnud üle kolme korra - 1,4 miljardile eurole (allikas Eesti Pank). Teenuste osas on lõhe avaliku ja erasektori teenuste vahel. Kui erasektoris on näiteks pangad ja poed tulnud välja mobiilirakendustega, mis muudavad teenuste tarbimise mugavaks, siis avaliku sektori teenuste areng on olnud tagasihoidlikum. Tervishoiu- ja sotsiaalteenuste suundumus kaugteenuste osutamisele on aga hoo sisse saanud pigem alles 2020. aastal seoses Covid-19 epideemiaga. Inimeste kaasatus avalike otsuste tegemisel on suurenenud ning hiljutiseks heaks näiteks on Tallinna kaasav eelarve, kus oma eelistustest sai teada anda ka netiteel. Sotsiaalmeedia kaudu levivad mitmed ühiskondlikud algatused. Mõnevõrra naiivsena mõjuv visioon sellest, et Eesti kujuneb maailmas tuntud mõttekeskuseks ja globaalseks eestkõnelejaks infoühiskonna arenguteemadel, pole minu hinnangul realiseerunud.

Vähim on realiseerunud elujõulise Eesti kultuuriruumi visioon. Eesti kultuuripärandi digiteerimine on hetkel veel töös ning praegune tegevuskava näeb ette teha digitaalselt kättesaadavaks vähemalt kolmandik Eesti mäluasutuste kultuuripärandist aastaks 2023. Praegune google'i otsing "eesti kultuuripärand" andis esimese vastena Eesti Instituudi trükise, mis pole kindlasti kooskõlas visiooniga. Samas on lootus, et lähitulevikus muutub meie kultuuripärand siiski hõlpsamini kättesaadavaks. Eesti keel on digitaalses maailmas kahtlemata arenev - mitmed operatsioonisüsteemid ja programmid on saadaval eestikeelsetena. Sellele vaatamata pole eesti keel digitaalses maailmas prevaleeriv, sest IT-alased terminid on esmapilgul võõrad, mistõttu eelistatakse kasutada näiteks vastavaid süsteeme inglisekeelsetena.

Leian, et kõrgema tööhõive visioonid on küllaltki suurel määral realiseerunud. Võib küll olla, et siinkohal on mu arvamus pisut kallutatud. Nimelt osalesin 2018. aastal Vali-IT ümberõppeprogrammis, mis panigi aluse minu IT-teele. Teisalt toetab minu seisukohta ka visioonipunktide sisulisem analüüs. Kui uute kõrge lisandväärtusega töökohtade arvu kohta eri sektorites on infot leida keeruline, siis lihtsustades seda IKT-sektori töötajatele nähtub, et võrreldes 2013. aasta III kvartaliga, kui IKT-sektoris oli hõivatud 19 339 inimest, oli 2020. aasta III kvartali sama näitaja märgatavalt suurem - 29 713 (allikas Statistikaamet). IKT-oskuste pidev täiendamine aitab kahtlemata tööd hoida ja uusi väljakutseid vastu võtta, sest järjest vähem on töökohti, kus ei eeldata minimaalset arvutikasutamise oskust. Ümber- ja täiendõpe on saanud uueks normaalsuseks ning mitmeid kursuseid on võimalik läbida netiteel. Lisaks on möödunud aastal populaarsust tunduvalt kasvatanud kaugtöö, kuigi selle puhul mängis jällegi suurt rolli valitsev olukord maailmas. Samas, kui ettevõtted poleks olnud valmistunud või võimelised kiiresti rakendama kaugtööks vajalikke süsteeme (näiteks VPN-ühendus, töötajatele kodukontorisse sobilik tehnika), oleks kaugtööle lülitumine olnud tunduvalt vaevalisem.

Kõrgemat tootlikkust puudutavate visioonide osas on mu isiklik kokkupuude kõige väiksem. Kahtlemata on meie IKT-lahendused võrdlemisi turvalised ning IKT-sektori töötajaid on erinevatest rahvustest. Samas ostetakse ka Eestisse IKT-teenuseid teistest riikidest sisse. Avaliku sektori panus tootlikkuse kasvu on samas üsna hea, sest riik on suur IKT-toodete ja -teenuste tellija. Üks omajagu vastakaid kõlasid tõstatanud teema on virtuaalne residentsus. Oleme selle osas maailmas eesrindlikud ning see on muutnud Eestis ettevõtlusega tegelemise muude riikide residentidele lihtsamaks. Kahjuks on praegu veel e-residentide taustakontroll puudulik, mistõttu pole kõik e-residendid usaldusväärsed inimesed.

Seega võib nentida, et kuigi mitmes punktis on aastate eest paika pandud arengukava realiseerunud, on mõne visiooni osas endiselt arenguruumi.

Quo vadis, meedia?

 Meedia - lad media ehk mitmuse vorm sõnast medium (kese, keskmine) - tähistab keskkonda, milles jagatakse infot. Klassikalises mõttes on meediakanaliteks olnud paberkandjatel ajalehed, mis hakkasid populaarsust koguma 17. sajandil trükikunsti arenguga. Möödunud sajandil lisandusid kanalitena raadio ja televisioon. Käesoleval sajandil liigub info järjest enam uue meedia kanalites - ajalehed on lisaks paberkandjale liikunud veebi, kasutatakse palju otsimootoreid, saadetakse uudiskirju meililistidesse, arutletakse foorumites, kiirsuhtluskanalites (messengerid), jagatakse oma arvamusi, aga ka infot uute toodete ja teenuste kohta sotsiaalmeedias ning blogides/vlogides.

Traditsioonilist meediat on kahtlemata mõjutanud mitmed uue meedia komponendid komplektina. Samas kui püüda välja tuua ainult üht, siis enim mõju sellele, kuidas ja kui kiirelt info levib, paistab olevat sotsiaalvõrgustikel. Traditsioonilised meediakanalid on asunud levitama oma infot sotsiaalmeedia uudistena ning lisanud võimaluse oma võrguväljaande uudiseid sotsiaalvõrgustikes jagada. Suure tõenäosusega ei oodanud 2004. aastal Harvardi tudengid, et nende loodud tudengite omavaheliseks suhtluseks mõeldud kanal thefacebook.com saab nii populaarseks. Facebook'i aktiivseid kasutajaid on tänase seisuga üle 2,7 miljardi, see on üle kolmandiku maailma rahvastikust. Seega saab selle kaudu infot levitada väga suurele osale planeedi elanikkonnast. Omamoodi huvitav ja hästitoimiv formaat on mikroblogimise sotsiaalvõrgustikul Twitteril, kus ka mitmed riigipead avaldavad arvamust päevakajalistel teemadel.

Find more statistics at Statista

Muidugi kaasnevad niisuguste võimalustega ka ohud. Inimesed eelistavad uskuda infot, mis läheb nende vaadetega rohkem kokku. Suurtes sotsiaalvõrgustikes on üsna kerge leida oma mõttekaaslasi ning moodustada nendega gruppe oma vaadete arutamiseks. Kuni kokku saavad inimesed, kes omavad kriitilist analüüsivõimet, võivad säärased arutelud tuua äärmiselt viljakaid uusi ideid ning koostöid. Kahjuks mõjub sotsiaalvõrgustike pinnas sama viljakalt ka nn alternatiivsete ideede idanemisele, mistõttu koguvad populaarsust ka näiteks lamemaa-teooria, vaktsineerimis- ja üldiselt meditsiinisüsteemi vastaste kogukonnad, erinevad vandenõuteooriad. See omakorda toob kaasa fake news'i võrdlemisi suure leviku uues meedias.

Teisalt, kui vaadelda, millist mõju on sotsiaalvõrgustikud avaldanud traditsioonilisele meediale, siis kahtlemata on suur mõju formaadile. Kuna info on inimestele järjest kättesaadavam ja seda on üha rohkem, siis on suunitlus info edastamisele võimalikult lühidalt ja atraktiivselt. Inimeste tähelepanu püüdmiseks pannakse artiklitele sageli pealkirju, mis kutsuks neid avama (nn clickbait) või jagatakse saadetest katkeid, et tekitada huvi. Seega ongi sotsiaalvõrgustike lai levik kaasa toonud traditsioonilises meedias teatava paradigma nihke lühema ja meelelahutuslikuma sisu loomiseks.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld...

... aga ühenduse saamiseks on aegade jooksul otsitud erinevaid viise. Kui 19. sajandi keskpaigas tekkis tavalise tiguposti kõrvale telegramm, muutus info edastamine märgatavalt kiiremaks. 19. sajandi lõpuks leiutati veel telefon, ent mõlemad tehnoloogiad olid algusaegadel liiga suured ja vajasid juhtmeid, mistõttu ei pruukinud vajalik info piisavalt kiiresti kohale jõuda.

Üheks varaseks mobiilseks infokanaliks olid piiparid, mille eelis oli just nende väike suurus. Mina mäletan neid eelkõige erinevatest lapsepõlves nähtud filmidest/seriaalidest ning sõbrannaga salapolitseinike mängides valmistasime endalegi tikutoosist "piiparid". Esimene piipari põhimõttel toimiv seade leiutati aastal 1921 ning seda kasutas Detroiti politsei. Aastal 1949 patenteeris Al Gross telefoni signaaliga juhtmevaba piipari, mida hakati aastast 1950 kasutama haiglates. Termini piipar (inglise keeles pager) võttis 1959. aastal kasutusele Motorola. Esimesed piiparid ei suutnud sõnumeid salvestada ning need kasutasid info edastamiseks toone. 1970ndatel lisandus toonile helisõnum, 1980ndate alguses numbriline ekraan ja 1980ndate keskpaigaks võimalus saata teateid tekstina. See võimaldas piiparite kasutajatel võrdlemisi diskreetselt infot saada. Piiparite tarbijaskond laienes kõvasti möödunud sajandi 80ndatel ning need olid väga laialdaselt kasutusel ka 90ndatel aastatel. Mobiiltelefonide areng on aga tänaseks päevaks piiparid turult pea välja söönud.

Mahukama teksti kiireks edastamiseks on täna kasutusel e-kirjad. Esimesed elektroonilised kirjad on dateeritud 1965. aastal MIT's loodud programmis Mailbox, mis võimaldas arvutikasutajal jätta sõnumeid sama arvuti järgmisele kasutajale. Aastal 1969 loodi ARPANET, mis ühendas juba mitmeid arvuteid ja aastal 1971 lõi Ray Tomlinson ARPANET'i jaoks e-kirja süsteemi, mille põhimõtteid kasutatakse tänini. Tomlinson võttis kasutusele ka @ sümboli, tähistamaks kuhu e-kiri on mõeldud. E-kirja standard väljadega "kellele" ("To:") ja "kellelt"  ("From:") loodi aastal 1973. Kui algselt kasutati e-kirju riigiasutustes info vahetamiseks, siis möödunud sajandi 80ndate lõpus - 90ndate alguses hakkasid e-kirjad ka tavainimeste hulgas liikuma. Tänasel päeval saadavad e-kirju nii riigiasutused ametliku info edastamiseks, ettevõtted oma toodete-teenuste reklaamimiseks kui kõik ülejäänud, kellel on vaja teavet edastada. Tänu nutitelefonidele ja pea laialdaselt levivale mobiilsele internetile on e-kirjad muutunud kättesaadavaks pea kõikjal.

Allikaid:

https://www.thoughtco.com/history-of-pagers-and-beepers-1992315

https://www.spok.com/blog/throwback-thursday-history-pagers/

https://study.com/academy/lesson/email-types-history-timeline.html

Andmeajalugu ehk kuidas masin "lugema" panna

Maailma fauna on võrratult mitmekesine. Kui kõrvaltvaataja pilguga vaadata meid, inimesi, indiviidi tasemel, siis võib tekkida küsimus, kuidas me end ümbritseva keskkonna üle niivõrd suure kontrolli saavutanud oleme? Võrreldes mitmete teiste olenditega oleme ju üsna kaitsetud nii kiskjate kui keskkonnaekstreemsuste suhtes. Tõsi küll, loodus suudab meie toimimist aeg-ajalt tugevalt halvata, tulles välja mõne ootamatu loodusnähtuse (nt orkaanid, põuad, lumetormid) või uudse patogeeniga (nt katk, gripiviirus või inimeste jaoks looduse uusim "kroon" SARS-CoV-2). Sellele vaatamata ei paista meid ka kehva loomuliku iibe kiuste väljasuremise oht niipea ähvardavat, sest nagu mesilased suudavad jagada sülemile infot parimate õietolmu ja nektari kogumiskohtade, on meil inimkonnana kollektiivsed teadmised ootamatute olukordade lahendamiseks tänu aja jooksul kogutud info kirjalikule talletamisele. Kahjuks on traditsiooniliselt levinuima paberile andmete talletamise korral keeruline andmemahu suurenemisel otsitava info kiire leidmine. Lisaks on inimkond õppinud mõnd oma tegevust automatiseerima erinevate masinatega, aga tekstituvastamise võimekus, mida saaks selgete juhiste korral masinale korralduste andmiseks kasutada, on võrdlemisi uus nähtus. Järgnevalt tulebki juttu mõnest lahendusest, mida inimesed paaril eelneval sajandil on taoliste probleemide lahendamiseks kasutanud.

Kangastelgedega kasutatud perfokaart ("Jacquard loom cards", autor George H. Williams, CC0 litsents)  

Üheks esimeseks vahendiks, millega inimesed oma soove masinatele esitama õppisid, võib lugeda perfokaarte. Oma olemuselt on tegemist üldjuhul kartongist kaartidega, millel sõnumite edastamiseks kasutatakse kahendsüsteemi - aukude olemasolu või nende puudumist. Perfokaarte kasutati esmalt tekstiilitööstuses, kus Joseph Marie Jacquard leiutas 1801. aastal mehaanilised kangasteljed, mille automatiseerimisega lihtsustus luksuslike ja keeruka kudumiga tekstiilide nagu brokaadi ja damasti tootmine. Aukude abil anti masinale sisendiks, kas lõngu tuleb tõsta või langetada. Seejärel leidsid perfokaardid kasutust rahvaloenduse hõlbustamiseks, millest sai alguse ka üle sajandi hiljem tegutsev ettevõte IBM. Perfokaartidel oli aga üks suur puudus - kui auk kord papi sisse tehti, siis hiljem seda muuta kas vigade parandamiseks või funktsionaalsuse muutmiseks enam ei saanud. Lisaks pole papp eriti vastupidav materjal pikaks säilitamiseks ja ka andmemaht ühel kaardil oli väike - maksimaalne andmehulk kaardi kohta oli 120 baiti ja tekstiinfot mahtus sinna kõigest 80 baiti.

Trummelmälu (CC2.0 litsents)  

Eelmise sajandi kolmekümnendatel tehti tehnoloogiline hüpe ja jõuti magnetilise andmekandjani - trummelmälu, mille patenteeris 1932. aastal austria insener Gustav Tauschek. Andmehulk, mida ainuüksi prototüüp suutis hoida, oli võrratult suurem kui perfokaartidel - tervelt 62,5 KB.  Oma olemuselt on tegemist pöörleva metallist silindriga, mis on kaetud ferromagnetilise salvestusmaterjaliga. Kirjutuspead on paigal ning emiteerivad elektriimpulssi, muutes seeläbi vastavas positsioonis oleva osakese magnetilise suuna. Lugemispead on samuti statsionaarsed ja tuvastavad osakese suuna kahendsüsteemina. Seega erinevalt kaasaegsemast lähenemisest, kus liiguvad lugemis- ja kirjutamispead, sõltus trummelmälu kiirus silindri pöörlemiskiirusest.

Andmekandjad 1950-2000 (CC2.0 litsents)

Möödunud sajandi teisel kümnendil toimus erinevate andmekandjate kiire areng. Tavakasutajana mäletan võrdlemisi eredalt elevust, kui palju rohkem infot mahtus võrreldes flopikettaga CDle/DVDle ning milline imeline tehnoloogia oli USB mälupulk, millega lihtsustus andmete kaasaskandmine. USB 1.0 patenditaotluse esitas 1999. aastal Iisraeli firma M-Systems, samal aastal pisut hiljem väitis ka IBM, et nende töötaja on mälupulga leiutanud. Erinevalt varasematest tehnoloogiatest on mälupulk vastupidavam ja usaldusväärsem, sest see ei vaja välist lugejat, ei saa kahjustada elektromagnetkiirguse poolt (flopiketaste oht) ja ka kriimud ei mängi erilist rolli (CD). Oma olemuselt on mälupulk kiip, mille saab ühendada pistiku abil. Miinuseks on see, et üht sama mälupiirkonda ülekirjutades mälukiip kulub. 

Tänapäeval on suurem osa andmeid kogunenud pilve ning andmemahud ulatuvad juba 1021 B. Kena ja visuaalse ülevaate ülejäänud ajaloost võib leida siit.