Sellenädalane ITSPEA teema vaatleb, kuidas kasutavad tänapäevast tehnikat inimesed, kes ei tee seda "traditsioonilisel" teel. Ehk nad valdavalt kas ei näe või ei saa oma liigutusi tehnika juhtimiseks kontrollida. Võin olla siiralt õnnelik, et mind ja teravat ekraanipilti lahutavad ainult kontaktläätsed ning kõigest paaril korral elus olen lühiajaliselt tundnud "hiirekätt". Seetõttu koban ma ligipääsetavusega tegelevas valdkonnas üsna pimeduses. Loomulikult olen meedia kaudu näinud näiteks "digiluupi" või seda, kuidas mõni inimene kasutab arvutit näiteks jalgade või suuga. Lisaks kuulnud EKI kõnesüntesaatorist, mis on praeguseks juba väga hea arengu läbi teinud ja meenutab üha enam inimkõne.
Huvitav oli aga uurida, millise arengu on läbiteinud tehnika viimased sõnad ligipääsetavuse parandamiseks. Springwise on ligi aasta eest teinud ülevaate seitsmest uuest või arendamisjärgus olevast abivahendist. Ühe väga põneva ideena jäi mulle silma Iisraeli disaineri Oren Geva 2C3D kaamera. Mäletate seda mänguasja, kus on nupukesed, mida ühelt poolt surudes tekib teisele poole kolmemõõtmeline kujutis surutavast esemest, näiteks käest? Samal põhimõttel peaks töötama ka nimetatud kaamera. Suunad kaamera huvipakkuvale objektile, tekib 3D kujutis, mida pime saab kombata.
Teine mõte, mis mind köitis on tuntud innovaatori Elon Musk'i Neuralink. Selle puhul paigaldataks inimesele seade, mis registreerib, analüüsib ja kannab edasi tema ajus toimuvaid närvisignaale. Peale seadmele oma mõtete lugemise õpetamist, ehk kindlate harjutuste sooritamist, on võimalik mõttejõul käsklusi edastada.
F. Nansen on öelnud: "Raske on see, mis nõuab natuke aega; võimatu see, mis nõuab natuke rohkem aega". Sama kehtib ka tehnika ligipääsetavusega - erinevate puuete puhul võib tehnika kasutamine tunduda pea võimatu, ent üha reaalsemaks saab see, et see nõuab kõigest natuke rohkem aega. Lisaks nõuab ka uute ja järjest suuremate võimalustega kontrollseadmete (nt Neuralink) väljatöötamine kõigest häid ideid ja aega.
