Uus nädal toob uue teema ja seekord siis põgus pilguheit autoriõiguste maailma IT-valdkonnas. ITSPEA aine raames tutvusin Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform toodud ettepanekutega. Autorid kuuluvad mõlemad Rootsist alguse saanud Piraadiparteisse (Pirate Party) ning toovad välja, et hetkel kehtivad autoriõigused on internetis leiduva materjali osas ebasobivad ja vajavad kaasajastamist. Intuitiivselt nõustun nendega, sest üha enam internetis leiduvast infost on maksumüüri taga. See aga tähendab, et majanduslikult vähemkindlustatud inimestel on kehvem juurdepääs infole ja seeläbi ka kehvemad väljavaated oma olukorra parandamiseks.
Peamine ettepanek on üllas - jätta autoriõigused kehtima ainult siis, kui ressursse soovitakse kasutada rahalise kasu saamiseks ning kaotada tasud mittekommertsiaalsel koopiate jagamisel ja kasutamisel. Lisaks toovad autorid välja tõsiasja, millest ma polegi varem mõtisklenud. Nimelt andmete liikumisel ühelt kasutajalt teisele saab tuvastada, kas tegu on autoriõigusega kaitstud materjaliga või mitte ainult siis, kui see liikuv ühtede-nullide jada tõlkida inimesele arusaadavale kujule. See aga on juba päris suur kasutajate privaatsuse rikkumine, sest liikuda võib ka väga isikliku sisuga infot.
Eesmärgi saavutamiseks toovad autorid välja järgmised ettepanekud:
- Moraalsed õigused jäävad samaks ehk kellelgi teisel peale tegeliku autori pole õigust kuulutada end vastava materjali autoriks. Leian, et see on väga mõistlik lähenemine ja aitab tagada selle, et tegelikud autorid saavad tehtud töö eest tunnustuse.
- Mittekaubanduslikul otstarbel materjalide kasutamine peaks olema tasuta. Siinkohal toovad autorid näite, et varasemalt see just nii on olnud, ent tehnoloogia arenguga on autoriõigused ja nende järelvalve muutunud rangemaks. Osalt ma nõustun autoritega - mõne sõbraga digiraamatu koopia jagamine võiks olla lubatud, sest sarnaselt on võimalik ju füüsiliselt hangitud raamatut laenata ja sellest oma tarbeks koopiaid teha. Teisalt tuleks võib-olla piirata seda, kui mitu koopiat võib tasuta jagada, sest sotsiaalmeedia platvormidel on mõnel inimesel (sadu) tuhandeid jälgijaid ja häguseks võib minna, kas asja jagatakse heast tahtest või eesmärgiga näiteks oma reklaamidelt saadavat tulu tõsta.
- Kaubanduslik monopol võiks piirneda 20 aastaga. Sellega olen täiesti nõus, sest senikehtiv 70 aastat peale surma ei ole tänases kiiresti arenevas maailmas eriti mõistlik.
- Registreerimine peale viit aastat. Probleem seisneb selles, et mitmed autoriõiguse saanud projektid jäävad hiljem nö riiulisse seisma. Autor ei soovi neid edasi arendada, samas on väga keeruline välja selgitada, kelle poole tuleks pöörduda, et õigused omandada. Lahendusena pakuvad raamatu autorid, et taolised projektid tuleks 5 aasta möödudes registreerida ja registreeringuta projektid muutuksid vabalt kasutatavateks. Leian, et see on väga mõistlik ettepanek, kuna võimaldab ühelt poolt küll autoril kaitsta oma häid projekte, ent teisalt võimaldab soovijatel mõistlikult lühikese aja möödudes teiste seismajäänud töid edasi arendada. Heade ideede taaskasutamine on igati teretulnud.
- Tasuta "näidised". Ehk heli- ja audiovisuaalsete materjalide kasutamine remikside ja paroodiate tegemiseks peaks olema lubatud, kui algallikale viidata. Analoogiaks on tsitaadid kirjutatud tekstis. See ettepanek tundub taaskord põhjendatud, sest võimaldab ühest küljest viljeleda žanre, mida autoriõigused pidurdavad ja teisest küljest aitab teha reklaami originaalteostele.
- Keelata DRM (Digital Rights/Restrictions Management) ehk keelata toodete tasemel nende kasutamise ja kopeerimise piirangud ära. Vastasel juhul võib ettevõtete autoriõiguste poliitika olla riigis kehtiva seadusandlusega vastuolus. Ka siin näen autorite selgelt läbimõeldud argumente, sest poleks mõeldav, et välismaise ettevõtte reeglid on riigi seadustega võrreldes ülemuslikud.
