Netikett ehk võrguetikett terminina tekitab päris mitmeid mõtteid ja mälestusi. Kuidas inimesed õpivad, milline käitumine on sobilik ja milline mitte? Kui palju seda oma tegevustes teadvustatakse? Kas võrgusuhtlus peegeldab inimest ka väljaspool võrku?
Vast kõige esimesed mällu sööbinud õpetussõnad ongi lasteaia direktori kabineti ukse juures olevalt seinalt, kus seisis:
"Ära kunagi tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid."
Järgmiseks meenub etiketialane raamat, kus räägiti ühest tüdrukust ja sellest, kuidas ta mõnes olukorras eksis ja mis olnuks sobilikum käitumine. Kahjuks raamatu nimi ei tule meelde, aga huvitav oleks see lapsepõlvekodust üles otsida. Äkki on oma tütrelgi sealt midagi kõrva taha panna.
Aja jooksul on tulnud ette järjest enam võrgusuhtlust, aga ka tõsiselt järele mõeldes ei meenu, et selles osas kuskilt õpetussõnu oleks kaasa antud. Nii ongi IT eetiliste, sotsiaalsete ja professionaalsete aspektide aine raames antud kodutöö üsna heaks võimaluseks endasse vaadata. Aines toodi näitena Virginia Shea raamatus "Netiquette" sõnastatud 10 võrgusuhtlemise käsku. Kui ma oma võrgusuhtlusele mõtlen, siis käitun sageli nagu tavaelus ehk kipun suuremates gruppides jääma pigem vaatleja rolli. Sõna võtan sellistes kohtades valdavalt siis, kui keegi minu tõekspidamisi jämedalt riivab või kui mul on midagi mõistlikku soovitada/võimalus aidata kellelgi probleemi lahendada. Väiksemates seltskondades ja 1:1 suhtluses olen kõvasti vahetum. Isiklikul tasandil ongi mul vast enim kokkupuudet oma teadmiste jagamisega (Share expert knowledge), aga seda pigem tuttavate ringis. Kuna mulle tundub, et tegelikult on päris mitmed teised netiketi käsud sellega tihedalt seotud, siis kaasan ka need siia. Nimelt on väga oluline teadmiste jagamise juures näha võrgus hea välja (Make yourself look good online). Raske on tõsiselt võtta arvamusavaldusi, mis võivad sisult olla asjakohased, aga kubisevad kirjavigadest. Seetõttu püüan ise järgida õigekirjareegleid, ent kindlasti lipsab mulgi sisse vigu. Sellega on väga tihedalt seotud ka teistele nende eksimuste andestamine (Be forgiving of other people's mistakes). Jällegi, kuigi mind kipuvad kirjavead häirima, ei tõstata ma nendest üldjuhul probleemi. Samas tunnen eetiliselt rasket valikut, kas ma peaksin eksijale diskreetselt märkuse tegema ja oma teadmisi jagama (näiteks, et sõna ennem tähendab tegelikult pigem ja tuleks kasutada enne) või talle lihtsalt eksimuse andestama ka siis, kui see kordub juba kümneid kordi.
