IT juhtimine

 Sellenädalaseks teemaks on IT juhtimine. Nagu mitmetel teistel elualadel, on IT-töö peamiselt projektipõhine. Kuigi IT juhtimise all võiks vaadelda seda, millised on projektijuhtimise viisid, keskendun täna aste kõrgemale. Nimelt IT-firmade juhtimisele. 

Tüpaažilt on juhte erinevaid - mõnel on selge visioon ja veab seetõttu organisatsiooni vedurina (juht), teine on oma juhtimise üles ehitanud sidemete loomisele ja info vahetamisele (suhtleja). Mõni juht on väga tugev eriala spetsialist, mistõttu suudab ta alluvate arengut hästi suunata (juhendaja), teine on oma olekuga inspiratsiooniks (mentor). Lisaks on olemas visionääre, kes tajuvad hästi uusi trende (arengumootor) ning on jäiga ja autoritaarse stiiliga juhte (ülemus). Nagu elus on musta ja valge tooni vahel suur hulk halle varjundeid, ei esinda ükski juht tavaliselt üht kitsast rolli. Samas on võrdlemisi keeruline hinnata, millise stiiliga mõni juht on, kui puudub temaga isiklik kogemus. Seetõttu valisin juhtimisstiili analüüsimiseks juhid, kellega on mul olnud kas otsene kokkupuude või kelle kohta olen saanud arvamuse kujundada talle lähedaste isikute kaudu.

Esimeseks valituks on Nortali asutaja ja tegevjuht Priit Alamäe. Temaga pole olnud mul küll otsest kokkupuudet, aga varasema töö käigus olen temast pisut kuulnud oma eelmiselt ülemuselt, kes on juhtumisi Priit Alamäe tädi. Jutukatkete põhjal on Priit Alamäe jätnud mulle väga aruka ja sihikindla mulje. Kuuldes erinevatest innovaatilistest vahel üsna eksootiliselt kõlavatest projektidest, mida ta on käima vedanud, usun, et tegemist on enim "juhi" rollis oleva juhiga. Arvamust toetab ka kolme aasta taguses Äripäeva artiklis kajastatud Taavi Kotka kirjeldus Priit Alamäest kui väga ambitsioonikast ja eesmärgile pühendunud juhist, kellele sihid võivad suhetest olulisemaks osutuda. Selle põhjal võib arvata, et lisaks juhirollile on ta oma juhtimisstiili põiminud ka "ülemuse" rolli.

Teiseks näiteks on üldsusele mõnevõrra vähem tuntud Industry62 kaasasutaja ja tegevjuht Andrus Altrov, kes andis hiljuti ülevaate ühest ettevõtte suurest tegevusvaldkonnast - e-tervisest. Andrus Altrovi valik analüüsimiseks tuli mõnevõrra loomulikumalt, kuna töötan kolmandat aastat Industry62-s. Juhirollilt on Andrus Altrov peamiselt "teavitaja/suhtleja" - lisaks iganädalastele tiimijuhtide koosolekutele käiakse sama sageli infotundides üle möödunud nädala sündmused nii ettevõtte kui tiimide kaupa. Selline formaat aitab hästi ettevõtte käekäiguga kursis olla. Lisaks on ta visionäär, kellele on eriti hingelähedased tervisega seotud teemad ja nende võimalikud lahendused. Mõnevõrra on Andrus Altrovi juhirollid kindlasti mõjutatud Industry62 formaadist - tegemist on ettevõttega, kus suur osa töötajatest on osanikud ja seega ka otseselt huvitatud organisatsiooni tulevikuplaanidest. Seetõttu on klassikaline juhiroll pigem jaotunud tiimijuhtide ja muude töötajate vahel. 

"Proff" vs "käsitööline"

Uut oskust hakkavad kõik omandama puhtalt lehelt. Muidugi on inimeste õppimisvõime ja -kiirus erinevad ja nii jõutaksegi sarnaste oskusteni erineval ajal. See, kas jäädakse teatud taseme juures pidama või püütakse teadmisi laiemas kontekstis kasutada, sõltub jällegi indiviidist. Sel nädalal mõtisklengi pisut teemal, mis teeb mingis valdkonnas profist profi. Et vähendada mitmeti mõistmist, olgu toodud, millises kontekstis "käsitööline" ja "proff" järgnevas tekstis on.

käsitööline - valdkonna (tipp-)spetsialist, kes on alal väga kompetentne, ent lahendab probleeme peamiselt õpitud teadmiste varal või olemasolevaid "tükke" kasutades

proff - lisaks kõrgele kompetentsusele suudab luua seoseid teiste valdkondadega ning seeläbi tuua valdkonda arengut

Erinevate erialade puhul on käsitöölise ja profi määratlus kindlasti pisut erinev sõltuvalt sellest, mida lugeda valdkonna arenguks. Kuna olen kümmekond aastat olnud tegev teaduslaborites, siis sealt on analoogia leidmine lihtne. Käsitöölised on tehnikud või teadurid, kes teostavad rutiinseid analüüse ning valdavalt teostavad projekti täitmiseks vajalikke ülesandeid. Profid on need, kes on kokku pannud eduka granditaotluse ja seeläbi oma ideedele saanud rahastuse. Viimased panustavad otseselt valdkonna arengusse ehk uute teadmiste saamisse. Tulles IT juurde, siis pole ma endale veel päris lahti mõtestanud, kas IT-s on arenguks mõne uue raamistiku väljatöötamine või piisab ka olemasolevate lahenduste uutmoodi ja optimaalsemast kombineerimisest? Pigem kaldun viimase poole.

Kui püüda leida omadusi, mis käsitöölist ja proffi võiksid eristada, siis need on peamiselt uudishimu ja silmaring. Nimelt käsitööline võib probleeme suurepäraselt lahendada ka nii, et ta ei lasku süvitsi detailidesse, miks just sellist lahendust kasutada. Internetist on võimalik leida hulganisti erinevate lahenduste näiteid, mida oma probleemi lahendamiseks kasutada. Profid samas kipuvad minema uudishimust probleemi olemusse sisse ning omandavad seeläbi uusi teadmisi ja laiendavad oma silmaringi. Lisaks võivad nad seeläbi ka olemasolevaid lahendusi optimeerida. Tänu laiemale silmaringile on proffidel ka paremad teadmised, milliseid lahendusi üleüldse eksisteerib, mistõttu võivad nad probleemide lahendamisel olla ka kiiremad kui harilikud käsitöölised.

Lõpetuseks, uudishimu on edasiviiv jõud ja sellega on võimalik saada käsitöölisest profiks. Samas ollakse proff üldjuhul ainult kitsas valdkonnas, ülejäänud lähedastel aladel jäädakse tavaliselt käsitöölise tasemele.

Avavara kaitsmisest

Suure tõenäosusega tuleb iga tarkvaraarendaja elus kord päev, kus ta loob avavara (open-source software). Vähemalt on tarkvaraarendajal tõenäosus avavara luua kõvasti suurem kui inimesel, kes pole koodi kirjutanud. Igal juhul, kui ühel päeval soovid oma saavutust ülejäänud maailmaga avavarana jagada, tasub pisut mõtiskleda, kuidas loodut kaitsta. Süvenedes avavara litsentside maailma, selgub, et see mõtisklus võib isegi kujuneda pikemaks. Nimelt - Open Source Initiative'i lehel on loetletud üle 100 avavarale heakskiidetud litsentsi. Populaarseimad ja laialdasemalt kasutatavad või tugeva kogukonnaga on: 

• Apache License 2.0 (Apache-2.0)
• 3-clause BSD license (BSD-3-Clause)
• 2-clause BSD license (BSD-2-Clause)
• GNU General Public License (GPL)
• GNU Lesser General Public License (LGPL)
• MIT license (MIT)
• Mozilla Public License 2.0 (MPL-2.0)
• Common Development and Distribution License 1.0 (CDDL-1.0)
• Eclipse Public License 2.0 (EPL-2.0)

Kuigi litsentsinimekirja süvenemise asemel võib tunduda lihtsam jätta oma tööle litsents lisamata, on see pisut libe jää. Autoriõigused laienevad tööle automaatselt ja kui litsentsiga mitte täpsustada, siis ei tohi keegi teine tööd kopeerida, jagada või muuta, riskimata näiteks kohtuvaidlustega. Kurioosne on, et kui tööl on mitu autorit, siis kaasnevad ka sulle endale samad riskid, kui soovid hiljem töösse muudatusi teha [1]. 

Seega, et tagada piiramatu ligipääs oma tööle, kasutatakse avavara puhul:

• copyleft-tüüpi litsentse, mis läbi õigusraamistiku tagavad jätkuva vaba ligipääsu tarkvarale ja selle lähtekoodile. Kaitsevad autoriõigusi ja neid võib kasutada kommertsiaalsetes rakendustes. Peamine nõue on, et tuletatud loomingut tuleb jagada samadel litsentsitingimustel, ehk õigused on "piiratud";
• nn akadeemilisi ehk mitte-copyleft litsentse, millele on olnud alusepanijaks ülikoolid. Erinevalt copyleft litsentsidest ei pea akadeemiliste litsentside kasutamisel lähtekoodile viitama, seega on antud litsentsid "lubavad". Sinna alla kuuluvad näiteks:
• Apache (näiterakendused Android, ASP.NET, Docker, Kubernetes)
• MIT (näiterakendused Angular, GitLab, Jenkins, Node.js, Vue.js)
• BSD (näiterakendused Django, NumPy, Ruby)[2]
  Laias laastus on need litsentsid üsna sarnased, erisused tulevad nüanssides, mida saab vaadata siit. Näiteid on ka mitte-copyleft'iga litsentside vahetamisest, näiteks React'i kaitses varem BSD litsents, aga nüüd MIT. Selline vangerdus tehti, et React'i ja React Native'i kasutajad ei peaks kartma, et Facebook neid kohtusse kaebab või nad oma patendid kaotaks [3].

Copyleft litsentsid jagunevad omakorda veel kolmeks:

• GPL - tugeva copyleft'iga - tuntuim, kuna see on ühtlasi vanim ja seetõttu enim mainitud (näiterakendused Git, Linux kernel, MySQL, Notepad++, WordPress)
• LGPL - nõrga copyleft'iga, väga sarnane eelnevaga, aga teatud tingimustel võib projekti osi kasutada ärivara loomisel (näiterakendused 7-zip, VLC media player)
• AGPL - väga tugeva copyleft'iga, esimesega peaaegu identne, aga võimaldab veebirakenduste puhul küsida lähtekoodi. Seetõttu pole online'is kasutuseks mõeldud ärivara loomisel kõige mõistlikum taolise litsentsiga kaetud avavara kasutada (näiterakendused RStudio, Zotero)

Copyleft litsentsid on saanud kriitikat, et need on liiga piiravad. Teisalt võimaldab nende kasutamine tagada, et avavara ei kasutaks kommertsiaalsed ettevõtted, mis ei anna konkreetse avavara kasutamisel ühiskonnale midagi tagasi. Lisaks hoiab copyleft litsentside kasutamine ära seda, et projekti osi kasutatakse konkureerivate projektide loomisel [4].

Varasemalt on olnud copyleft'iga litsentsid populaarsemad kui mitte-copyleft'iga litsentsid, näiteks 2012. aastal vastavalt 59% ja 41%. Viimastel aastatel on mitte-copyleft'iga litsentsid oma populaarsust märgatavalt kasvatanud ja suhe oli mullu (2020. aastal) 76%:24% mitte-copyleft'iga litsentside kasuks. Neist omakorda kaks - Apache 2.0 ja MIT on kasutusel üle pooltes (vastavalt 28% ja 26%) avavarades ning neile järgnevad copyleft'iga litsentsid GPLv3 ja GPLv2 (mõlemad kasutusel ca 10% avavarades) [5].

[1] https://choosealicense.com/no-permission/

[2] https://moqod.com/understanding-open-source-and-free-software-licensing/

[3] https://www.asapdevelopers.com/react-native-update-to-mit-license/

[4] https://resources.whitesourcesoftware.com/blog-whitesource/open-source-copyleft-licenses

[5] https://resources.whitesourcesoftware.com/blog-whitesource/open-source-licenses-trends-and-predictions

Autoriõigused ITs

 Uus nädal toob uue teema ja seekord siis põgus pilguheit autoriõiguste maailma IT-valdkonnas. ITSPEA aine raames tutvusin Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform toodud ettepanekutega. Autorid kuuluvad mõlemad Rootsist alguse saanud Piraadiparteisse (Pirate Party) ning toovad välja, et hetkel kehtivad autoriõigused on internetis leiduva materjali osas ebasobivad ja vajavad kaasajastamist. Intuitiivselt nõustun nendega, sest üha enam internetis leiduvast infost on maksumüüri taga. See aga tähendab, et majanduslikult vähemkindlustatud inimestel on kehvem juurdepääs infole ja seeläbi ka kehvemad väljavaated oma olukorra parandamiseks.

Peamine ettepanek on üllas - jätta autoriõigused kehtima ainult siis, kui ressursse soovitakse kasutada rahalise kasu saamiseks ning kaotada tasud mittekommertsiaalsel koopiate jagamisel ja kasutamisel. Lisaks toovad autorid välja tõsiasja, millest ma polegi varem mõtisklenud. Nimelt andmete liikumisel ühelt kasutajalt teisele saab tuvastada, kas tegu on autoriõigusega kaitstud materjaliga või mitte ainult siis, kui see liikuv ühtede-nullide jada tõlkida inimesele arusaadavale kujule. See aga on juba päris suur kasutajate privaatsuse rikkumine, sest liikuda võib ka väga isikliku sisuga infot.

Eesmärgi saavutamiseks toovad autorid välja järgmised ettepanekud:

• Moraalsed õigused jäävad samaks ehk kellelgi teisel peale tegeliku autori pole õigust kuulutada end vastava materjali autoriks. Leian, et see on väga mõistlik lähenemine ja aitab tagada selle, et tegelikud autorid saavad tehtud töö eest tunnustuse.
• Mittekaubanduslikul otstarbel materjalide kasutamine peaks olema tasuta. Siinkohal toovad autorid näite, et varasemalt see just nii on olnud, ent tehnoloogia arenguga on autoriõigused ja nende järelvalve muutunud rangemaks. Osalt ma nõustun autoritega - mõne sõbraga digiraamatu koopia jagamine võiks olla lubatud, sest sarnaselt on võimalik ju füüsiliselt hangitud raamatut laenata ja sellest oma tarbeks koopiaid teha. Teisalt tuleks võib-olla piirata seda, kui mitu koopiat võib tasuta jagada, sest sotsiaalmeedia platvormidel on mõnel inimesel (sadu) tuhandeid jälgijaid ja häguseks võib minna, kas asja jagatakse heast tahtest või eesmärgiga näiteks oma reklaamidelt saadavat tulu tõsta.
• Kaubanduslik monopol võiks piirneda 20 aastaga. Sellega olen täiesti nõus, sest senikehtiv 70 aastat peale surma ei ole tänases kiiresti arenevas maailmas eriti mõistlik.
• Registreerimine peale viit aastat. Probleem seisneb selles, et mitmed autoriõiguse saanud projektid jäävad hiljem nö riiulisse seisma. Autor ei soovi neid edasi arendada, samas on väga keeruline välja selgitada, kelle poole tuleks pöörduda, et õigused omandada. Lahendusena pakuvad raamatu autorid, et taolised projektid tuleks 5 aasta möödudes registreerida ja registreeringuta projektid muutuksid vabalt kasutatavateks. Leian, et see on väga mõistlik ettepanek, kuna võimaldab ühelt poolt küll autoril kaitsta oma häid projekte, ent teisalt võimaldab soovijatel mõistlikult lühikese aja möödudes teiste seismajäänud töid edasi arendada. Heade ideede taaskasutamine on igati teretulnud.
• Tasuta "näidised". Ehk heli- ja audiovisuaalsete materjalide kasutamine remikside ja paroodiate tegemiseks peaks olema lubatud, kui algallikale viidata. Analoogiaks on tsitaadid kirjutatud tekstis. See ettepanek tundub taaskord põhjendatud, sest võimaldab ühest küljest viljeleda žanre, mida autoriõigused pidurdavad ja teisest küljest aitab teha reklaami originaalteostele.
• Keelata DRM (Digital Rights/Restrictions Management) ehk keelata toodete tasemel nende kasutamise ja kopeerimise piirangud ära. Vastasel juhul võib ettevõtete autoriõiguste poliitika olla riigis kehtiva seadusandlusega vastuolus. Ka siin näen autorite selgelt läbimõeldud argumente, sest poleks mõeldav, et välismaise ettevõtte reeglid on riigi seadustega võrreldes ülemuslikud.

Kokkuvõttes on raamatus toodud ettepanekud kõik väga hästi argumenteeritud ning nendega on internetikasutajana lihtne suhestuda. 

Netikett

Netikett ehk võrguetikett terminina tekitab päris mitmeid mõtteid ja mälestusi. Kuidas inimesed õpivad, milline käitumine on sobilik ja milline mitte? Kui palju seda oma tegevustes teadvustatakse? Kas võrgusuhtlus peegeldab inimest ka väljaspool võrku?

Vast kõige esimesed mällu sööbinud õpetussõnad ongi lasteaia direktori kabineti ukse juures olevalt seinalt, kus seisis:

"Ära kunagi tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid."

Järgmiseks meenub etiketialane raamat, kus räägiti ühest tüdrukust ja sellest, kuidas ta mõnes olukorras eksis ja mis olnuks sobilikum käitumine. Kahjuks raamatu nimi ei tule meelde, aga huvitav oleks see lapsepõlvekodust üles otsida. Äkki on oma tütrelgi sealt midagi kõrva taha panna. 

Aja jooksul on tulnud ette järjest enam võrgusuhtlust, aga ka tõsiselt järele mõeldes ei meenu, et selles osas kuskilt õpetussõnu oleks kaasa antud. Nii ongi IT eetiliste, sotsiaalsete ja professionaalsete aspektide aine raames antud kodutöö üsna heaks võimaluseks endasse vaadata. Aines toodi näitena Virginia Shea raamatus "Netiquette" sõnastatud 10 võrgusuhtlemise käsku. Kui ma oma võrgusuhtlusele mõtlen, siis käitun sageli nagu tavaelus ehk kipun suuremates gruppides jääma pigem vaatleja rolli. Sõna võtan sellistes kohtades valdavalt siis, kui keegi minu tõekspidamisi jämedalt riivab või kui mul on midagi mõistlikku soovitada/võimalus aidata kellelgi probleemi lahendada. Väiksemates seltskondades ja 1:1 suhtluses olen kõvasti vahetum. Isiklikul tasandil ongi mul vast enim kokkupuudet oma teadmiste jagamisega (Share expert knowledge), aga seda pigem tuttavate ringis. Kuna mulle tundub, et tegelikult on päris mitmed teised netiketi käsud sellega tihedalt seotud, siis kaasan ka need siia. Nimelt on väga oluline teadmiste jagamise juures näha võrgus hea välja (Make yourself look good online). Raske on tõsiselt võtta arvamusavaldusi, mis võivad sisult olla asjakohased, aga kubisevad kirjavigadest. Seetõttu püüan ise järgida õigekirjareegleid, ent kindlasti lipsab mulgi sisse vigu. Sellega on väga tihedalt seotud ka teistele nende eksimuste andestamine (Be forgiving of other people's mistakes). Jällegi, kuigi mind kipuvad kirjavead häirima, ei tõstata ma nendest üldjuhul probleemi. Samas tunnen eetiliselt rasket valikut, kas ma peaksin eksijale diskreetselt märkuse tegema ja oma teadmisi jagama (näiteks, et sõna ennem tähendab tegelikult pigem ja tuleks kasutada enne) või talle lihtsalt eksimuse andestama ka siis, kui see kordub juba kümneid kordi. 

Eesti infoühiskond

 Ühiskonnas on levinud erinevates valdkondades edasiste sammude plaanimiseks ning nende täitmise monitoorimiseks arengukavade koostamine. Üheks selliseks on Eesti infoühiskonna arengukava 2020, mis kajastab siinse infoühiskonna seisu 2013. aastal ning seab visiooni, eesmärgid ja sammud eesmärkideni jõudmiseks aastaks 2020. Tänaseks on 2020. aasta möödanik ning paslik on vaadata tagasi, mil määral visioonid on realiseerunud.

Visioonid olid jagatud nelja peamisesse kategooriasse - inimeste parem elu, elujõuline Eesti kultuuriruum, kõrgem tööhõive ja kõrgem tootlikkus.

Tunnetuslikult arvan, et inimeste elu on võrdlemisi samaväärne või pisut parem kui 2013. aastal. Kuigi ühelt poolt on infoühiskond jätkuvalt vaba ja inimestel oma andmete üle kontroll, siis võrreldes 2013. aastaga on märgatavalt suurenenud vastutus oma netisõnavõttude üle. Toimunud on mitmeid kohtuprotsesse (nt Perekool, suunamudijad), mille tulemusena muutuvad kommentaariumid vähehaaval viisakamaks. Ka tarbijatena oleme saanud nn targaks - e-kaubanduse käive on 2013. aasta 0,4 miljardilt eurolt tõusnud üle kolme korra - 1,4 miljardile eurole (allikas Eesti Pank). Teenuste osas on lõhe avaliku ja erasektori teenuste vahel. Kui erasektoris on näiteks pangad ja poed tulnud välja mobiilirakendustega, mis muudavad teenuste tarbimise mugavaks, siis avaliku sektori teenuste areng on olnud tagasihoidlikum. Tervishoiu- ja sotsiaalteenuste suundumus kaugteenuste osutamisele on aga hoo sisse saanud pigem alles 2020. aastal seoses Covid-19 epideemiaga. Inimeste kaasatus avalike otsuste tegemisel on suurenenud ning hiljutiseks heaks näiteks on Tallinna kaasav eelarve, kus oma eelistustest sai teada anda ka netiteel. Sotsiaalmeedia kaudu levivad mitmed ühiskondlikud algatused. Mõnevõrra naiivsena mõjuv visioon sellest, et Eesti kujuneb maailmas tuntud mõttekeskuseks ja globaalseks eestkõnelejaks infoühiskonna arenguteemadel, pole minu hinnangul realiseerunud.

Vähim on realiseerunud elujõulise Eesti kultuuriruumi visioon. Eesti kultuuripärandi digiteerimine on hetkel veel töös ning praegune tegevuskava näeb ette teha digitaalselt kättesaadavaks vähemalt kolmandik Eesti mäluasutuste kultuuripärandist aastaks 2023. Praegune google'i otsing "eesti kultuuripärand" andis esimese vastena Eesti Instituudi trükise, mis pole kindlasti kooskõlas visiooniga. Samas on lootus, et lähitulevikus muutub meie kultuuripärand siiski hõlpsamini kättesaadavaks. Eesti keel on digitaalses maailmas kahtlemata arenev - mitmed operatsioonisüsteemid ja programmid on saadaval eestikeelsetena. Sellele vaatamata pole eesti keel digitaalses maailmas prevaleeriv, sest IT-alased terminid on esmapilgul võõrad, mistõttu eelistatakse kasutada näiteks vastavaid süsteeme inglisekeelsetena.

Leian, et kõrgema tööhõive visioonid on küllaltki suurel määral realiseerunud. Võib küll olla, et siinkohal on mu arvamus pisut kallutatud. Nimelt osalesin 2018. aastal Vali-IT ümberõppeprogrammis, mis panigi aluse minu IT-teele. Teisalt toetab minu seisukohta ka visioonipunktide sisulisem analüüs. Kui uute kõrge lisandväärtusega töökohtade arvu kohta eri sektorites on infot leida keeruline, siis lihtsustades seda IKT-sektori töötajatele nähtub, et võrreldes 2013. aasta III kvartaliga, kui IKT-sektoris oli hõivatud 19 339 inimest, oli 2020. aasta III kvartali sama näitaja märgatavalt suurem - 29 713 (allikas Statistikaamet). IKT-oskuste pidev täiendamine aitab kahtlemata tööd hoida ja uusi väljakutseid vastu võtta, sest järjest vähem on töökohti, kus ei eeldata minimaalset arvutikasutamise oskust. Ümber- ja täiendõpe on saanud uueks normaalsuseks ning mitmeid kursuseid on võimalik läbida netiteel. Lisaks on möödunud aastal populaarsust tunduvalt kasvatanud kaugtöö, kuigi selle puhul mängis jällegi suurt rolli valitsev olukord maailmas. Samas, kui ettevõtted poleks olnud valmistunud või võimelised kiiresti rakendama kaugtööks vajalikke süsteeme (näiteks VPN-ühendus, töötajatele kodukontorisse sobilik tehnika), oleks kaugtööle lülitumine olnud tunduvalt vaevalisem.

Kõrgemat tootlikkust puudutavate visioonide osas on mu isiklik kokkupuude kõige väiksem. Kahtlemata on meie IKT-lahendused võrdlemisi turvalised ning IKT-sektori töötajaid on erinevatest rahvustest. Samas ostetakse ka Eestisse IKT-teenuseid teistest riikidest sisse. Avaliku sektori panus tootlikkuse kasvu on samas üsna hea, sest riik on suur IKT-toodete ja -teenuste tellija. Üks omajagu vastakaid kõlasid tõstatanud teema on virtuaalne residentsus. Oleme selle osas maailmas eesrindlikud ning see on muutnud Eestis ettevõtlusega tegelemise muude riikide residentidele lihtsamaks. Kahjuks on praegu veel e-residentide taustakontroll puudulik, mistõttu pole kõik e-residendid usaldusväärsed inimesed.

Seega võib nentida, et kuigi mitmes punktis on aastate eest paika pandud arengukava realiseerunud, on mõne visiooni osas endiselt arenguruumi.

Quo vadis, meedia?

 Meedia - lad media ehk mitmuse vorm sõnast medium (kese, keskmine) - tähistab keskkonda, milles jagatakse infot. Klassikalises mõttes on meediakanaliteks olnud paberkandjatel ajalehed, mis hakkasid populaarsust koguma 17. sajandil trükikunsti arenguga. Möödunud sajandil lisandusid kanalitena raadio ja televisioon. Käesoleval sajandil liigub info järjest enam uue meedia kanalites - ajalehed on lisaks paberkandjale liikunud veebi, kasutatakse palju otsimootoreid, saadetakse uudiskirju meililistidesse, arutletakse foorumites, kiirsuhtluskanalites (messengerid), jagatakse oma arvamusi, aga ka infot uute toodete ja teenuste kohta sotsiaalmeedias ning blogides/vlogides.

Traditsioonilist meediat on kahtlemata mõjutanud mitmed uue meedia komponendid komplektina. Samas kui püüda välja tuua ainult üht, siis enim mõju sellele, kuidas ja kui kiirelt info levib, paistab olevat sotsiaalvõrgustikel. Traditsioonilised meediakanalid on asunud levitama oma infot sotsiaalmeedia uudistena ning lisanud võimaluse oma võrguväljaande uudiseid sotsiaalvõrgustikes jagada. Suure tõenäosusega ei oodanud 2004. aastal Harvardi tudengid, et nende loodud tudengite omavaheliseks suhtluseks mõeldud kanal thefacebook.com saab nii populaarseks. Facebook'i aktiivseid kasutajaid on tänase seisuga üle 2,7 miljardi, see on üle kolmandiku maailma rahvastikust. Seega saab selle kaudu infot levitada väga suurele osale planeedi elanikkonnast. Omamoodi huvitav ja hästitoimiv formaat on mikroblogimise sotsiaalvõrgustikul Twitteril, kus ka mitmed riigipead avaldavad arvamust päevakajalistel teemadel.

Find more statistics at Statista

Muidugi kaasnevad niisuguste võimalustega ka ohud. Inimesed eelistavad uskuda infot, mis läheb nende vaadetega rohkem kokku. Suurtes sotsiaalvõrgustikes on üsna kerge leida oma mõttekaaslasi ning moodustada nendega gruppe oma vaadete arutamiseks. Kuni kokku saavad inimesed, kes omavad kriitilist analüüsivõimet, võivad säärased arutelud tuua äärmiselt viljakaid uusi ideid ning koostöid. Kahjuks mõjub sotsiaalvõrgustike pinnas sama viljakalt ka nn alternatiivsete ideede idanemisele, mistõttu koguvad populaarsust ka näiteks lamemaa-teooria, vaktsineerimis- ja üldiselt meditsiinisüsteemi vastaste kogukonnad, erinevad vandenõuteooriad. See omakorda toob kaasa fake news'i võrdlemisi suure leviku uues meedias.

Teisalt, kui vaadelda, millist mõju on sotsiaalvõrgustikud avaldanud traditsioonilisele meediale, siis kahtlemata on suur mõju formaadile. Kuna info on inimestele järjest kättesaadavam ja seda on üha rohkem, siis on suunitlus info edastamisele võimalikult lühidalt ja atraktiivselt. Inimeste tähelepanu püüdmiseks pannakse artiklitele sageli pealkirju, mis kutsuks neid avama (nn clickbait) või jagatakse saadetest katkeid, et tekitada huvi. Seega ongi sotsiaalvõrgustike lai levik kaasa toonud traditsioonilises meedias teatava paradigma nihke lühema ja meelelahutuslikuma sisu loomiseks.